ADVENDIKLUBI TULEMUSED

30.12.2018
Mis? Kus? Talgujate Võimaluste Värava Virtuaalklubi 63. kokkusaamine

Millal? 11.detsembril 2018 kell 21.30 – 23.45

Kes? Agu, Ene, Juss, Jüri, Margus, Mati, Ruuta, Ülar ja Valdo

Millest? https://www.online.ee/sharefile.php?shareid=d0a3c898-5b29-4683-8a93-5d4ee7df901a

1. Maakogu eestseisus- tegevusvorm, juhtideede võitlus, ettevalmistused veebruari Maakoguks

2. Maakoguks ettevalmistatavad teemad:
2.1. Põlisrahvas
2.2. Keskkonnakaitse
2.3. Lapsed ja haridus
2.4. “Meest sõnast poliitiku” aunimetus
2.5. Külavanemate roll

Detsembriklubi Võimaluste Väraval seistes sai esialgu välja pakutud päris mitu
teemat – Agu aktsioonid Kaika suveülikoolide restardi suunal, Ene tagasivaade
äsjasele Kultuuri- ja hariduskongressile, Valdo turgatused seoses Von Krahli teatri
suurürituse “JAIK” tehisintellekti teemalise ööülikooli kuulamisega ja Ruuta
toimetamised Maakogu eestseisuses.
Hakkasime pihta Maakogu teemast ja sellest kujuneski praktiliselt kogu klubiõhtut
täitev (salvestuse 14.minutist 130. minutini kestnud) kõneaine. Eks olnud selleks
ka põhjust, sest pärast 29.septembril Juurus toimunud üldkogu pole seal valitud
eestseisuse tegemistest laiemale avalikkusele informatsiooni jagatud. Nüüd saime
seda aga otseallikast, sest Ruutast on saanud muude tegemistega hõivatud Tarmo
Noormaa asendusliige eestseisuses. Ruuta on ka algatanud eestseisuse
iganädalased koosolekud Skype´is ja ta andis meile päris detailse ülevaate
probleemidest, millega eestseisus on tegelnud ja millega on kavas välja tulla
veebruari alguses , st aasta pärast esimesi kärajaid toimuval Maakogul.
Nii et klubimeister Jussi poolt koosoleku lõpus tõstatatud küsimusele, kust ja
kuidas saada Maakogu kohta infot, et seda saaksime liigutada, andiski vastuse
see klubiõhtu ise: Nagu võisime veenduda, on Talgujatel päris head võimalused
saada infot Maakogu tegevuse kohta, kuigi meist vaid vähesed selle
struktuuridesse kuuluvad ( Kaupo, Ruuta, Aare, Agu). Aga kõigil meil oleks
võimalik Maakogusse “võrgustuda” ja selles toimivasse infovahetusse veel
otsesemalt lülituda ühinedes oma kodukandis tegutseva kihelkonnakoguga või
asudes ise seda looma. Praeguses MK arenguetapis on kõigile kättesaadav
kodulehekülg http://maakogu.ee üsna hangunud olekus. Aktiivsem elu käib
grupi “Maakogu Asutav Kogu eestvedajad” näoraamatus
https://www.facebook.com/groups/574717999542502/ Selles on momendil 1055
liiget ja sellesse kuulub ka enamus talgujatest.
Agu initsiatiivil on loodud “info liigutamise” võimalusi pakkuv foorum:
http://website.informer.com/visit?domain=kihelkonnakogujad.forumotion.me
Need on infoallikad, mille kaudu on igal eestlasel võimalus saada lahti olekust, kus
ta Maakogust mitte midagi ei tea.
Oktoobriklubi kajastuses küll juba kõik need lingid andsin
https://www.scribd.com/document/392536222/NAORAAMATULIKULT-
OKTOOBRIKLUBIST )
Lisaks neile said veel toodud viited Jõelähtme ja Tsooru kandis toimuvast
kõnelevatele allikatele. Aga eks kordamine ole tarkuse ema …
Tuleb muidugi tunnistada, et ega neis kanalites sisukat ja operatiivset infot eriti
palju ole. Sellest seisust välja tulemiseks saigi kasutatud parimat võimalikku viisi –
ülevaate saamist mitte kusagil üles laetud tekstidest, vaid otse Ruutalt kui selles
ringis aktiivselt tegutsevalt inimeselt. Ligi kaks tundi kestis elav arutelu nende
teemade ja probleemide üle, millega Maakogu eestseisuses ja külades-
kihelkondades praegu tegeletakse. Lepiti ka kokku, kes meist millega ja kuidas
saab selles oma kogemusi kasutades kaasa lüüa. Kui võrrelda seda klubiõhtut nö
“talgujate keskmisega”, siis oli seekord tegemist ühega kõige konkreetsematest ja
konstruktiivsematest kokkusaamisest lõppeval aastal. Ja see tegi rõõmu.
Ma ei taha sellega halvustada teistsuguseid klubiõhtuid, kus on olnud tegemist
lausa kümnete eri kanti lennanud turgatuste tulevärgiga. Meenub näiteks
17sügisese hetke klubiõhtu. Oleme ju kohe alguses, kui Vaba Mõtte Virtaalklubina
tegutsema asusime, kokku leppinud, (vt kirjatükki 2013 jaanuarist
https://www.scribd.com/document/119806107/KLUBI-JA-TOOTMINE )
et siin on tegemist positiivsel dialektikal põhineva, vaba mõttelendu ( või
mõttemängu?) soosivas õhkkonnas toimuvate keskusteludega.Muidugi ei
klassifitseeru need kokkusaamised mõttetalgute rühmatöödeks. Kui üldse tahta
määratleda meie klubis prevaleerivat meetodit, siis on siin aset leidev ehk kõige
lähedasem Bohmi dialoogiga. Vormi poolest oleme endil leidnud ühisjooni
antiiksete sümpoosionitega, hilisemast ajast pigem aga prantsuse salongi kui
inglise klubiga.
Me oleme korduvalt deklareerinud, et klubis ei tehta tööd ja tundnud kaasa oma
EURA aegsetele sõpradele Jekaterinburgis, kes sealses virtaalklubis on pidevalt
rähelnud ja kakelnud selle üle, millist tööd seal tegema peaks ja kes, mida ja
kuidas võib ning mida ja kuidas ei tohi…
Klubivormi, mida meie oleme viljelenud, põhiväärtuseks ongi see “mine sinna- ei
tea kuhu, too sealt seda – ei tea, mida” häälestatus. Just tänu sellele võivad tulla
ja tulevadki siin ilmsiks täiesti ootamatud mõttepöörakud või mõtteidud, millest
sünnivad need meie esimest, teist jne järku turgatused.
Klubivormis pole tabuteemasid, sobimatuid allikaid. Ka telekast nähtu või
raadiost kuuldu pinnalt tekkinud mõttearendused on teretulnud. Küll on meil
olemas aga teised “toad “ - Talguakadeemia ja ExInimene – kus valitseb
akadeemiline ja süvafilosoofiline vaim ja kus pressikanalites massiteadvust
kiirmeetodil töötleval “teabel” muidugi kohta pole.
Esimeses reaalsuses elava lihtsa inimesega suhtlemise probleem on sisuline ja
tõsine asi, mille tõstatamise eest advendiklubi õhtu järellaines tuleb Agut
tunnustada. Selle püstitas Agu küll meie kogukonna või lausa talgulise liikumise
probleemina. “Meie” kui Talgujad. Meie kui ideaalis monoliitne ideoloogiline
väesalk turbulentses maailmas, mille on kokku keetnud selle maailma vägevad.
Aga ajalooline paratamatus on, et tänane maailm on tohutult muutunud
võrreldes sellega, mis see oli Talgurühma kuldajal kolm aastakümmet tagasi. Ja ka
see osa meist , kes me neil ammustel aegadel tippvormis olime, oleme nüüd kas
“täiega” või siis “poole või veerandi kohaga” pensionil. Me saame vaid 4-5 tundi
kuus kokku ja sedagi internetis, st teises reaalsuses. Esimeses, silmast silma
reaalsuses oleme koos vaid ühel päeval aastas Märdimetsal. Kõik need protsessid
on paratamatud ja ajas pöördumatud: Vita activa järel tuleb leppida ja rõõmu
tunda Vita contemplativa headest külgedest, millest juuniakadeemia kirjatükki
sai tehtud selline kokkuvõte:
“Olles ju kogu see aasta Gilles Deleuze´i (1925 -1995) „Erinevusest ja kordusest“(1968)
leitud Kontempleerivat Vaimu appi võtnud meie elu- ja mõttetegevust mõtestama, sattusin
Hermann Hesse (1877 – 1962) vanadust käsitleva essee otsa,
https://public.wikireading.ru/79431 kus surematu „Klaaspärlimängu“ autor aastal 1952 - just
lõpetamas oma pika elu kolmandat veerandsada ja astumas talle viimaseks jäänud
kümnendisse - panebki meiesuguste vanakeste (ma pean silmas Matit, Jussi ja ennast) selle
eluperioodi nimeks Vita contemplativa:
„Taga aetud soovidest, unistustest, ihadest, kirgedest, me nagu enamus
inimesi kihutasime läbi meie elu aastate ja kümnendite, kihutasime
kannatamatult, uudishimu ja lootustega, tormiliselt läbi elades edu ja
pettumusi, - kuid täna, lehitsedes ettevaatlikult suurt meie oma elu
illustreeritud raamatut, me imestame, kui ilus ja uhke on väljuda sellest
võiduajamisest ja kiirustamisest ja anduda vita contemplativale. Siin,
selles vanakeste aias, õitseb hulk lilli, mille eest hoolitsemisest me varem ei
mõelnud mõeldagi. Siin õitseb kannatuslill, õilis taim, me saame
rahulikumaks, leebemaks, ja mida vähemaks muutub meie tarve sekkuda ja
tegutseda, seda suuremaks muutub meie võime saada nägijaks ja kuuljaks
looduse elu ja meie kaasvendade elu suhtes, vaadeldes selle kulgu ilma
kriitikata ja jätmata imestamast selle mitmekesisuse üle, vahel kaastunde
ja vaikse kurbusega, vahel naeru, helge rõõmu, huumoriga“
https://www.scribd.com/document/384938126/Juuniakadeemias-Bios-Theoretikos

Õnneks ei ole Talgujad siiski monoliit, mis ühes tükis oleks täiega pensionil, vaid
seisab koos, nagu seda palju oleme korrutanud, “eriti eriliselt erinevatest
inimestest”. Erinevad nii sünni- kui kodupaikadelt, haridus- ja eluteedelt,
generatsioonidelt, iseloomudelt, kogukonnaga liitumise staažilt ja sidemete
tugevuselt. On muutunud ajad ja olud, aga muidugi ka meie ise. Tänu kõigele
sellele oleme üks omapärane, maailmas täiesti ainulaadne põimsüsteem, milles
need kaks “vitat” annavad kokku Vita contemplaCtiva.
Ja alles nüüd taipasin äkki, kuivõrd valesti olen ma käitunud , esitades tihtilugu
oma isiklikke kujutluspilte ja mõttekäike MEIE VORMIS, justkui oleksid need
Talgujate kollektiivne nägemus. Seda isegi siis, kui meie sisesuhtluses on olnud
selgelt eriarvamusele jääjaid ja ka siis, kui sain aru, et mu pikkadele targutustele
vaid mõni üksik pilgu peale on heitnud. Päris hiljuti leidsin Vladimir Lepski
raamatust eneseõigustuseks kirjakoha, kus ta kõneleb strateegilisest subjektist,
kes ennast metasubjekti (sh kogukonna) läbi identifitseerib ja sellele vastavalt oma
aktiivsust reguleerib. Aga just see aktiivsuse reguleerimine ongi mul olnud
puudulik ja piirdunud enamasti teravamate nurkade silumisega.
Saagu siis 2018/2019 aastavahetus selleks verstapostiks, kus meie, Talgujate
“eriti eriline erilisus” ka meie omavahelises suhtluses rohkem tunnistatuks ja
tunnustatuks saab ja ka mina isiklikult ei ürita enam meie mitmevärvilist karvasust
ja sulelisust ühtseks, üldiseks ja ühetaoliseks MEIEKS siluda.
Meie hulgast kosmonautikapäeva eelõhtul lahkunud VIR (Vladislav Ivanovitš
Redjuhhin) armastas meie pisikestel “mõsletolookadel” tunnistada, kuivõrd
huvitav on tal viibida meiega neis “kohtuvates voogudes” ( во встречных потоках
), et just seal sünnib põnevat ja ootamatut.
Sestap valmistugem rõõmsaks kohtumiseks tulevikuga, andes endale aru, et
jääme ja saame kohtuma ka nendega, kes füüsiliselt enam või veel meie hulgas ei
viibi. Aga sest pole midagi! – ütles juba viis aastat tagasi Agu sõber Kriipsu-Juku.
Küll tuleviku poolt tulijad oskavad meid märgata ja ka märkimisväärset leida.
Muidugi saame me neile oma siin ja praegu toimetamistega abiks olla,
jäädvustades märke meie “omas ajas ja ruumis” tehtust ja tegemise viisidest (NB!
Just need viisid peaksid neile iseäranis huvi pakkuma!). Ajalugu käsitledes mitte
kui asetleidnud minevikku, mille kohta on õigustatud küsimuse esitamine
selle esitluse tõesuse kohta, vaid kui ressurssi projekti väljaarendamiseks
ja tuleviku ehitamiseks. Nii iseloomustab süsteemmõttetegevuslikku
lähenemist ajaloole V.A. Nikitin. http://www.fondgp.ru/lib/seminars/2004-2005/xichten/2
Никитин В.А. Понимание истории в ММК. Сравнение с другими подходами (тезисы доклада 16
ноября 2004г.)

Tema teesidest ajaloo mõistmise kohta leidsin toetuspunkte Talguakadeemia

kevadsemestrile kavandatava Talgujate saamis- ja jäämisloo (1969 -2019)
komponeerimiseks. Ikka selleks, et see ei manduks muljetusteks toonasest
toredusest või targutusteks vanade tekstide üle. Eriti hästi istub mulle just
praegu lugeda Nikitini tõdemust, et „ajalugu on mõtestatud ja algab
„uuesti“ omaenese programmidest ja nende realiseerimise refleksioonist“ ja
et „lokaalne saab aluseks universaalsele“. Aga see on juba Uue aasta
esimese meistriklassi teema.
Head vana aasta lõppu ja õnnelikku uut aastat meile kõigile!